Matemaatika ei ole vastik

Kui tihti oleme kuulnud last ütlemas: “Ma vihkan matemaatikat.” Või meenutame iseenda kooliaega, kus numbrid ja valemid tekitasid pigem hirmu kui põnevust. Aga tegelikult – matemaatika ise ei ole vastik.

Matemaatika on keel, mis seletab maailma. See on muster päikesetõusus, rütm muusikas, sümmeetria looduses. Matemaatika on loogika, mis aitab meil teha otsuseid ja mõista seoseid.

Siis miks muutub ta nii paljude jaoks koormavaks ja ebameeldivaks?
Põhjus ei peitu numbrites, vaid selles, kuidas ja millal me seda õpetame.

Millal matemaatikast saab “vastik asi”?

Üha enam räägitakse sellest, et iga laps õpib erinevalt ja omas tempos. Paraku on koolisüsteem sageli rajatud “keskmise” õpilase järgi, kus kõik liiguvad ühes rütmis, materjal vahetub kindla graafiku järgi ja tempot seavad pigem välised nõuded, mitte lapse vajadused. Aga miks on isiklik õpitempo nii tähtis ning kuidas toetada selle leidmist?

Tänased koolid täidavad õppekavasid faktide, valemite ja kontrolltöödega, kuid ikka kuulen noortelt, et “midagi suurt on puudu”. Ja see on tõsi:
Õppima ei õpetata.
Meie koolides ei õpetata last õppima iseenda kohta ega mõistma, kuidas teadmised tema elu kujundavad. Sageli ei teki lapsel arusaama, et tal on mõju, maine, võimalused – ning et kõik see, mis teda ümbritseb, allub tegelikult samadele füüsika ja keemia põhitõdedele, mis õpikus kirjas.

Lapse sisemaailm – vanema valikute peegeldus

Lapsevanemana on meie käes erakordne vastutus – mitte ainult toit, rõivad ja turvaline kodu, vaid ka see, millise sisemaailma laps endaga eluteele kaasa võtab.
Iga otsus, mille me lapsele keskkonna kujundamisel teeme – olgu see kooli, õpetaja või kasvõi sõpruskonna valik – saab osaks tema väärtustest, uskumustest ja enesehinnangust.