Elu on parim õpik

Mina õpetajana tahan tuua ained ellu:
Näitan, kuidas keemia, füüsika ja matemaatika on meie igapäevaelu osad, kuidas need aitavad mõista maailma ja ennast. Õppimine ei ole ainult valemite meeldejätmine, vaid elu enda mõtestamine ja enda arendamine.
Kui laps ei saa aru, miks ta midagi õpib või kuidas see teda päriselt aitab, siis on ime, kui tekib sisemine motivatsioon. Kui me paneme lapsed õppimist vihkama, lõikame nad otseselt elust välja – võtame ära uudishimu, avastamisrõõmu ja julguse eksida.

Õppima õppimine – elu põhioskused

Õpilased ei õpi mitte ainult ainet, vaid ka iseennast:
– Kuidas ma mõtlen?
– Millest ma päriselt huvitan?
– Kuidas lahendada probleeme, tuua esile loovust ja leida oma tee?

Õppimine on palju enamat kui hindelised ülesanded. See on võimalus areneda inimesena, avastada seoseid ja panna kõik oma kasuks tööle.

Õpetaja vastutus – loome tulevikku

Olen iseendaga ja teiste õpetajatega kriitiline, sest tean meie vastutust. Õpetaja ei tohi kunagi unustada, et lapsed on 100% meie olevik ja tulevik.
Me ei õpeta mitte ainult teadmisi, vaid ka suhtumist, väärtusi ja oskust endaga läbi saada. Meie kätes on, kas lapsest saab elus avatud mõtleja või kinnine hirmutatud täiskasvanu.

Miks ma õpetan teisiti?

Minu tunnis saavad lapsed aru, kuidas teadmised mõjutavad nende elu:
– Näitan, kuidas iga valem töötab tegelikkuses
– Toetan, kui miski tundub arusaamatu või hirmutav
– Julgustan leidma seoseid ja küsima “miks?”
– Annan edasi, et õppimine ei lõpe kunagi – see ON elu ise

Kui õpetame lapsi elust rõõmu tundma ja oma teadmisi päriselt kasutama, anname neile kingituse, mis kestab terve elu.

See ongi meie õpetajate suurim vastutus ja ka kõige suurem võimalus.