Saame tuttavaks

Ausalt öeldes ei saanud ma koolis füüsikast ega keemiast eriti aru. Tuupisin pähe. 

Sain hinded kätte. Aga miks seda päriselus vaja on, jäi segaseks.

Matemaatikaga oli teisiti. Seal hakkasin nägema loogikat ja ilu.

Hiljem õppisin materjaliteadust, lõpetasin keemia magistriõppe ning jõudsin doktorantuuri.

Aga kõige rohkem on mind õpetanud lapsed.

Nii minu enda kolm last kui sajad noored, kellega olen aastate jooksul koos õppinud.

Ja ma olen märganud üht asja:

Probleem ei ole enamasti lapses.

Probleem on selles, et keegi pole talle veel näidanud asja viisil, millest ta aru saab.

Kõige suurem muutus ei ole parem hinne.

See on see, mida vanemad mulle kirjutavad:

✓ "Mu laps julgeb jälle küsida."

✓ "Ta ei nuta enam matemaatika pärast."

✓ "Me ei tülitse enam õppimise pärast."

✓ "Ta ütleb jälle, et saab hakkama."

✓ "Õppimine meeldib talle taas."

Ma näen sinu last seal, kus ta täna on, ja aitan tal jõuda tagasi usuni iseendasse.

Päises olev pilt paljastab minu kohta samuti natuke. Ma elan unistuste piiril. Maailmas, mida soovin luua.
Et kasvades laste rõõm iial ei väheneks ja õppimine, kui naturaalne oskus, säiliks.
See pilt on tehtud Norra mägedes.