Igavusel on halb maine. Sageli peetakse seda aja raiskamiseks ning tunnet, millest tuleks võimalikult kiiresti vabaneda. Ometi võib just tegevusetus olla ajule vajalik. Kui me ei tegele parajasti konkreetse ülesandega, ei lülitu aju välja. Selle asemel hakkab mõte vabamalt liikuma: meenutame varasemaid sündmusi, kujutame ette tulevikku ja loome seoseid asjade vahel, millele me teadlikult keskendudes ehk ei tuleks.

Seetõttu võivad head ideed tekkida kummalistel hetkedel – duši all, koeraga jalutades või vahetult enne uinumist. Probleem, mille lahendamisega inimene on pikalt vaeva näinud, võib pärast pausi tunduda hoopis lihtsam. See ei tähenda, et igavlemine muudaks inimese automaatselt loovaks. Pigem annab tähelepanu puhkamine ajule võimaluse varem kogutud infot omavahel ühendada.

Igavusel on veel üks ülesanne. Ebameeldiv tunne annab meile märku, et praegune tegevus ei paku piisavalt huvi või tähendust. See võib panna inimest otsima midagi uut: võtma raamatu, minema õue, helistama sõbrale või alustama ammu edasi lükatud tegevusega. Kui iga väiksemgi igavusehetk telefoniga täita, ei pruugi seda otsimise hetke tekkida.

See ei tähenda, et telefonid, mängud või videod oleksid halvad. Küsimus on pigem selles, kas suudame mõnikord olla ka ilma pideva meelelahutuseta. Kui iga vaikne hetk tundub väljakannatamatu, harjume ootama, et miski väljastpoolt meie tähelepanu kogu aeg köidaks.

Võib-olla ei peaks seega igavust alati võimalikult kiiresti ära kaotama. Mõnikord tasub lasta bussil tulla ilma telefoni välja võtmata, kõndida kümme minutit ilma kõrvaklappideta või lihtsalt aknast välja vaadata. Esialgu võib see tunduda tüütu. Aga just siis võib juhtuda midagi, milleks kiirel ja pidevalt hõivatud ajul harva võimalust on – tekib oma mõte.